Web2
AVALEHT ja VÄRSKED UUDISED
Web2
 

Web2 VANAD UUDISED
Web2
Web2 AJAKAVA
Web2
Web2 KONTAKT
Web2
Web2 ASUKOHT
Web2
Web2 LAADAINFO
Web2
Web2 TULEMUSI ERINEVATELT EESTI GRILLMISE MEISTRIVÕISTLUSTELT 2011 - ...
Web2
Web2 EESTI MEISTRIVÕISTLUSED VORSTIGRILLIMISES
Web2
Web2 TAPA VORSTIFESTIVALI KORRALDUSPARTNERID JA TOETAJAD
Web2
Web2 MEEDIAKAJASTUSED ESIMESTEST TAPA VORSTIFESTIVALIDEST
Web2
Web2 GALERII
Web2
Web2 VORST (Definitsioon, vorstitegu, vorstiretseptid, jne)
Web2
Web2 AJALUGU ehk kuidas Tapast vorstilinn sai

 

AJALUGU ehk kuidas Tapast vorstilinn sai

Print Prindi

Küll kuningaid ja vürsta

On leida ilma sees
Kes söövad Tapa vorsta
Mis laual on neil ees.
 
( G. Klemmeri “ Worstilinna kannel ehk Tapa laulik” 1902)
 
Tapa varasemas majanduselus, samuti Eesti Vabariigi ajal enne sõda, oli seoses soodsa transpordigeograafilise asendiga linna majanduses küllaltki suur osatähtsus liha- ja vorstitööstusel. Tapa vorstidel olid kõrged kvaliteedinäitajad ja sellest tulenevalt sai tolleaegne alevik siit ka Vorstilinna hüüdnime.
 
Esimene liha-ja vorstitööstus Tapal
Esimese liha-vorstitööstuse Tapal rajas insener Heinrich Kolshorn. 1889. aastal ostis ta raudteeäärse krundi Moe mõisa maadest Tapa asula ja Valgejõe vahelisele alale ning ehitas sinna loomade taparuumid, jahutusosakonna, suitsuahjud, katlamaja ja muud vajalikud rajatised. Tootmine algas 1. oktoobril 1889. Ettevõtet nimetati „Eestimaa lihasaaduste vabrikuks“ ja see ostis loomi kokku kolmest põhjapoolsest Balti kubermangust. Liha eksporditi ka välismaale, peamiselt Inglismaale, aga loomulikult ka ida poole: Jamburgi, Peterburi ja Moskvasse. Olid ka firmakauplused teistes kubermangudes. Ettevõttes oli 13 palgalist töötajat, keda juhatas välismaalasest meister. 1890-aastate keskel algas aga tapamaja allakäik. Lõpuks jäi kaubandusvõrgust alles kauplus Tallinna Raekoja võlvistikus, kus müüdi veel Heinrich Kolshorni lihavabriku vorsti, sinki ja searasva. H. Kolshorni vabrik lõpetas oma töö 1897. aastal.
 
Teine ja kolmas liha- ja vorstitööstus Tapal
Samaaegselt Heinrich Kolshorni ettevõtte sulgemisega rajati Tapale lihatalle – vorstitöökodasid, milliseid kutsuti tol ajal liha-vorstitööstusteks omanike nimede järgi. Vaksali tnv. 3 asus Pichelsteini vorstitöökoda ja kauplus. Pichelstein oli maksuraskustes, mille kasutas ära Peeter Landsberg, kes soovitas vorstitööstuse kasumisse viimiseks kirjutada see tema nimele, lubades Pichelsteinil seal edasi töötada. Hiljem nõudis aga Langeberg, et Pichelstein vabastaks ruumid, kuna need kuuluvat temale. Peeter Landsberg proovis algul valmistada vorsti, kuid kuna puudusid kogemused, siis lõpetas ta tegevuse 1922. aastal ja vabanenud ruumidesse paigutas õllelao.
 
Neljas liha- ja vorstitööstus Tapal
Busse vorstitöökoda asus Busse tänavasse (käesoleval ajal Veski tnv. lasteaed „Vikerkaar“ kohal) ehitatud kahekorruselises majas. Alumisel korrusel valmistati vorsti, üleval aga olid korterelamud. Busse vorstid läksid kaubaks peamiselt väljaspool Tapat, s.h. ka Peterburis.
 
Viies liha- ja vorstitööstus Tapal
Busse maja vastas asus lihunik Schulbergi maja koos kõrvalhoonetega, kus tapeti ülesostetud loomi. Kui liha müügist üle jäi, siis valmistati ka kohapeal vorsti.
 
Kuues ja seitsmes liha- ja vorstitööstus Tapal
Sajandivahetusel asutatud Põllu tnv. 10 majas paiknes Induse vorstitöökoda. Laia ja Põllu tänava nurgapealse maja, aadressiga Lai tnv. 7, ehitatud 1901. aastal, hoovis asus Wildmanni vorstitöökoda. Enne vabadussõda oli Lai tnv. 7 hoovis Sandbergi väike loomade tapamaja.
 
Kaheksas liha- ja vorstitööstus Tapal
Pikk tnv. 5 ehitas sajandivahetusel Jüri Balder, mille müüs edasi lihunik Hohwardile, kes avas seal liha- ja vorstikaupluse. Hoovis asusid loomade tapamaja ja vorstitöökoda, millised hiljem omandas Otto Baumann.
 
Üheksas liha- ja vorstitööstus Tapal
Otto Baumanni vorstitöökoda Pikk tnv. 5 oli selle aja suurim Tapal. Baumannile kuulusid elumaja, tapamaja, vorstivabrik ja jääkelder. Vorstitöökoda koosnes neljast eri kõrgusega osast. Kõrgemas korpuses asusid 4 vorsti-singi suitsuahju ja 2 puudega köetavat keedukatelt. Hoone madalamas osas asus liha töötlemise ruum, kus tammepakkudel tükeldati lihakehi, mis seejärel peenestati kahel hakkmasinal (nn. „hundil“ ja „kutteril“). Peenestatud lihamass koos lisatud maitseainetega segati käsitsi tammepuust palides. Hoone kolmandas osas asus jääga külmruum lihakehade hoidmiseks. Viimaseks tootmisrajatiseks oli jääkelder, milles hoitav jää oli talvel lõigatud Valgejõelt. Tootmishoone vastas asus loomade tapamaja. Fassaadiga vastu Pikka tänavat paiknes kivist elumaja koos lihapoega. Vorstitöökojas oli 4-5 alalist meestöötajat. Valmistati mitmes sortimendis keedu- ja suitsuvorsti, sinki, maksapasteeti jm. Kaupluses müüdi alati värsket liha, teise päeva liha kasutati vorsti valmistamiseks. Lihaloomad toodi tapatalli kohalike loomade kokkuostjate poolt. Liha-vorstisaadusi turustati ka väljaspool Tapat näiteks Narvas, Jõhvis, Kohtla-Järvel, Tartus, Tamsalus, Kehras, Aegviidus. Toodang pakiti laudkastidesse ja saadeti rongiga sihtkohta. Hobuveokiga viidi kastid raudteejaama ja tellitud kaup teistesse Tapa poodidesse. Nõukogude võimu kehtestamisega vorstitöökoda natsionaliseeriti 1940. aasta detsembris.
Otto Baumann (1883-1941) koos abikaasa ja pojaga küüditati 1941. aastal Siberisse, kus ta 1941. aasta juulis maha lasti.
 
Kümnes liha- ja vorstitööstus Tapal
Põllu tnv. 10, endine Induse vorstitöökoda, mis asus 1900. aastast pärinevates palkhoonetes, alustas 1918. aastal vorstitootmist Artur Kiisk. A. Kiisk oli töötanud Ernst Langebergi juures 11 aastat loomade kokkuostjana. Töökoja vastas üle õue asus tapatall, külgnedes hobusetalliga. Jääkelder oli vorstitöökoja ja hoovimaja vahel, nendega ühe katuse all. Jääd varuti talvel Krusbachi maja lähedalt Valgejõest. Elumaja oli esiküljega vastu Põllu tänavat. Töö muutus kergemaks, kui 1923. aastal hakati saama elektrivoolu Tapa Elektrijaamast ja osteti esimene elektrimootor. Vorsti valmistamisel kasutati firma „Aleksander-Werke“ vorstipritsi ja „Husqvarna“ hakkmasinat. Puudusid küll pesemis- ja riietusruum, kuid sooja vett sai siiski kasutada. Kauba väljaveoks seisid tallis vanker ja käsikäru. Esialgu töötas omanik üksi, kuid hiljem palkas juba 4-5 meestöölist. Toodeti suitsu- ja keeduvorste (viimastest tee-, krakovi-, poltaava-, keele-, tangu-, veri- ja maksavorste), lambasoolikates viinereid, keedusinki, lakksinki, suitsetatud loomakeeli. Peale Tapa linna turustati toodangut veel eri aegadel paljudes kohtades: Amblas, Järva-Madises, Aravetel, Tamsalus, Lehtses, Kadrinas, Jõgeval jm. Kõige rohkem aga Narvas. Liha esitamine kontrolliks loomaarstile linna lihajärelvaatuspunktis oli kohustuslik. Artur Kiisa vorstitöökoda lõpetas oma tegevuse 1939. aastal, seoses sellega ei kuulunud tööstus natsionaliseerimisele 1940. aastal.
Artur Kiisk on maetud Tapa linnakalmistule.
 
Üheteistkümnes liha- ja vorstitööstus Tapal
Ernst Langebergi vorstitöökoda asus Vaksali tnv.1. Vorstitöökoja rajas endine Koigi mõisavalitseja Ernst Langeberg 1907 a. paiku, pärandades selle hiljem oma pojale. 1932. aastast oli omanikuks Arnold Langeberg, kes müüs oma vorstitöökoja koos lihakauplusega Vaksali tnv. 1 kõige sisustuse ja kaubaga vabaabielunaisele Herta-Marie Hohnsbecile. Müügilepingu järgi aga kohustus uus omanik jätma ettevõttele ametliku nime „Arnold Langeberg“. Aastal 1935 oli sama töökoja omanikuks Johannes Tambik. 1940. aastal kuulusid nii lihapood kui ka selle juures olev vorstitöökoda taas Arnold Langebergile nime all „Centraal“, mis natsionaliseeriti 1940 aasta detsembris.
 
Lühikest aega eksisteerisid veel omanike järgi:
12. August Rosenfeldti vorstitöökoda Vaksali tnv. 7 (1919)
13. Johannes Rebo vorstitöökoda Busse tnv. 5 (1919)
14. Jüri Lemmitsa ja August Okarti vorstitöökojad samal krundil Lai tnv. 5 (1922)
 
Tapa eksporttapamaja
1928. aastal asutati Tapale Eesti loomasaaduste ostu-müügi ühing „Lihaeksport“, mis eksporttapamajana pidi oma tegevuses lähtuma üle-eestilistest põhikirjadest. Ühing ostis Vanakõrtsi taluhooned. Lammutas need ning ehitas 1928. aasta jooksul tootmiseks vajalikud ruumid. Pidevat tootmist alustati 1929. aastal. Tapetud ja töödeldud peekonit eksporditi põhiliselt Inglismaale. Peekoni valmistamiseks kasutati noorte sigade (~100kg.) külgi. Ühingul oli ka oma kauplus Tapal turuplatsi ääres Noormetsa majas (Suurturg 1), kus müüdi nii liha kui ka kõikvõimalikke töödeldud lihasaadusi (vorsti, sinki, searasva jm.)
Seoses kokkuostetud sigade vähese arvu tõttu tekkisid ühingul majanduslikud raskused ja 1932. aasta märtsis katkestas Tapa eksporttapamaja sigade tapmise ja ekspordi. „Lihaeksport“ lõpetas oma tegevuse 1937. aastal. Saksa okupatsiooni ajal kasutati tapamaja territooriumi sõjavangide laagrina. Alates 1950. aastast hakati tapamaja territooriumile rajama vagunidepood.
 
 
Allikas: Tapa Muuseum www.tapamuuseum.ee
 

 

 
Web2
Tapa Vorstifestival • e-post: info@vorstifestival.ee
Web2